Moodne kaaslane ja elukonteiner

Prototüüpkäekottvõib leida kõige varem keskaegsest Euroopast. Sel ajal kandsid meessoost rüütlid vöö ümber väikseid nahkkotte, et hoida münte ja isiklikke tööriistu. Sel ajal olid "kotid" pigem praktilised tööriistad ja neil polnud mingit seost "moega". 16. sajandiks, kui naiste seltskondlik tegevus kasvas, hakati kasutama väikeseid mustritega tikitud siidkotte, mis seoti paeltega ümber vöökoha või käe. Kotid sisaldasid parfüümipulbrit, kirju ja väikseid hooldusesemeid – see oli naiste käekottide esialgne vorm ja ühtlasi tähistas kottide kombineerimise algust "kaunistusega".

Pärast tööstusrevolutsiooni 19. sajandil tegid käekotid läbi oma esimese olulise ümberkujundamise. Raudteetranspordi populariseerimine on suurendanud inimeste reisimise sagedust ja nõudlus "portatiivsete laoruumide" järele on oluliselt kasvanud. Samal ajal nihkusid naisterõivad korsetist pikkadelt kleitidelt kergemate stiilide poole. Varem seelikuääre alla peidetud väikesed kotid enam ei sobinud ja nii tekkisid ühe käega kantavad "reisikotid" ja "poekotid". 1896. aastal tõi Louis Vuitton turule käekoti "Alma", millest sai oma kõva kesta disaini ja klassikalise Monogrammi mustriga esimene käekott, mis ühendas praktilisuse ja kaubamärgi tuntuse ning juhatas sisse "brändikäekottide" ajastu.

20. sajandi keskel olid käekotid muutunud täielikult moesuundade põhielemendiks. 1955. aastal tõi Chanel turule käekoti "2.55", mille disainis olid esimest korda metallketid, mis võimaldasid naistel kanda oma kotte ilma käsi kasutamata. See mitte ainult ei vabastanud nende käsi, vaid lisas ka elegantsi. 1965. aastal sai Gucci käekott "Jackie 1961" kuulsaks tänu Ameerika Ühendriikide presidendiproua Jacqueline Kennedy armastusele. Pehme nahk ja lihtsad jooned said sel ajal elegantsete naiste standardiks. Sel perioodil ei olnud käekotid enam rõivaste "aksessuaarid", vaid "moetähed", mis võisid üldilmet määratleda.